Seitse aastat tagasi pöördus minu poole grupp mehi, kes endi sõnul ei osanud tantsida, ei tundnud end tantsides oma kehas mugavalt ja soovisid seda viga parandada. Esimesel kohtumisel ütlesid nad selle kenasti välja – “me oleme puujalad ja meile ei meeldi tantsida!”. Tantsuõpetaja jaoks on selline lähtekoht päris hea pähkel. Kuidas juhendada tantsima inimesi, kes seda väga ei taha. Samas olid nad ise endile väljakutse valinud ning minagi võtsin selle väljakutse vastu. Hüppasin põnevusega tundmatusse ning hakkasin kaardistama nii seda, mida ise tantsu juures armastan, kui viise, kuidas seda oma puujalgadeni viia. Tantsisime terve aasta igal nädalal kaks tundi korraga. Avastamist, kohmetumist, naeru ja nalja jagus igasse kohtumisse. Ja vaikselt hakkasid need kehad “sulama” nagu kirjeldas oma kogemust üks osalejatest Meelis Oidsalu ERR-i arvamusloos. Mehed, kes olid pikaaegsed sõbrad, tantsisid end oma sõprussuhtes uuele tasandile. Nad õppisid kehaliselt koos olema, sõnadeta suhtlema, üksteisele silma vaatama. Nende tagasiside tantsutundidele kirjeldas heaolu kasvu, paremat kontakti iseendaga, rõõmu tantsimisest, mängulisuse taasavastamist.
Sellest aastasest kogemusest ja kehade sulamisest sai hoogu juurde minu huvi tantsu terapeutilisuse vastu. Hakkas selginema minu kutsumuse sisuline pool – improvisatsioonilise ja terapeutilise tantsupraktika tutvustamine laiemale publikule. Meie kultuuris nähakse tantsu tihti sooritusena, kus tuleb hakkama saada kindlate sammukombinatsioonidega. Mina aga tahan avada tantsu võrreldamatult suuremat potentsiaali kui seda vaadelda enesega ühenduse loomise, vaba eneseväljenduse ning närvisüsteemi reguleerimise viisina. Nii muutub tants oluliseks tööriistaks tervise toetamisel ka neile, kes ei ole seda kunagi varem nautinud või julgenud.
Teisel aastal liitus grupiga ka naisi ning mina alustasin tantsu- ja liikumisteraapia magistriõpinguid Tallinna Ülikoolis, et ehitada oma praktika teaduslikele alustele. Tänaseks olen teadusmagistri kraadiga tantsu- ja liikumisterapeut ning minu juures tantsib iganädalaselt 16 õnnelikku täiskasvanud puujalga.
Osana enda praktikast katsetan ka erinevate keskkondade mõju liikumisele. Lisaks tantsusaalile viin oma õpilasi tantsima kunstinäitustele, loodusesse ja avalikku ruumi. Ikka selleks, et leida sügavamat kontakti iseenda ja end ümbritsevaga.
TantsuLabor on arenenud vaikselt mitme aasta ning sadade koos tantsitud tundide jooksul. Nüüd liigun oma järgmise unistuse suunas. Unistan, et selline tantsimise võimalus jõuaks rohkemate inimesteni. Et tantsimisest ja enda keha kaudu väljendamisest saaks igapäevane normaalsus. Et rohkemad eesti inimesed oleksid oma kehas kohal ning liikumises ja et kehaline kontakt iseenda ja teistega hoiaks meid ja meie suhteid.
TantsuLabor tahab meelde tuletada, et keha on meie kodu ja liikumine on iga inimese esimene keel. Tsiteerides üht oma tantsijat: “Me tantsime, et õppida uuesti mängima ja et luua kontakti oma elurõõmuga.”
ERR KULTUUR. MEELIS OIDSALU. Kehade kevade